- Ole inimene (Remember the human).
- Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus (Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life).
- Tea, kus sa oled (Know where you are in cyberspace).
- Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust (Respect other people’s time and bandwidth).
- Näe võrgus hea välja (Make yourself look good online).
- Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge).
- Aita piirata sõimusõdu (Help keep flame wars under control).
- Austa teiste inimeste privaatsust (Respect other people’s privacy).
- Ära kuritarvita oma võimu (Don’t abuse your power).
- Andesta teistele nende eksimused (Be forgiving of other people’s mistakes).
Milline võiks neist olla aegumatu (vähemalt senini)
Selles kategoorias on häid valikuid palju. Küsimus on ainult selles, kas eesmärk on olla isekas, omakasu püüdlik, inimlik, edukas jne. Eks siis vastust tuleb otsida enese seest ja nn. lastetoast ning väärtushinnangutest. Mina valin loetelust esimese ehk “Ole inimene” – olla inimene tähendab ka olla kõiki sellele järgnevaid aspekte, sa võid ka vahel eksida, sest eksimine, see on ju inimlik.
Minu meelest on selle oskuse/omaduse tähtsuse toonud esile eriti heledalt kaks lähiaja kriisi (no paraku ei saa me neist mööda vaadata): covid ja venemaa agresioonisõda Ukraina vastu (jah “venemaa on väikese algustähega – põhjusega”). Olles tihe Twiteri kasutaja ja just tänu nendele eelpool mainitutele (koroonaga seoses muutus Facebook lauslolluse kasvulavaks ja sõjaga seoses oli Twitter üks kiiremaid infoallikaid), siis avastasin ennast ühelhetekl mõttelt, et kas see on ikka normaalne (inimlik), vaadata kuidas vene soldat saab Ukraina droonilt saadetud granaadiga pihta – pea lendab, jalad siplevad ja verd voolab ning samas tunda rõõmu selle üle? Panna Twiteris videole “like” ja jagada seda “rõõmu” sõnumit edasi. Kas kontekstist välja rebituna käituksin sarnaselt? Kindlasti mitte. Aga teades, et videos on tegelane, kes võimalusel tõenäoliselt varastaks esimesest majast peldikupoti ja pesumasina (hoolimata, et tema kodukülas on ainuke voolav vesi 54 km kaugusel jões), vägistaks naisi ja lapsi ning tal on p…ui, kes tema raketiga pihta saab, on väga raske jääda inimeseks. Minu jaoks on see olukord seda enam raskem, et mind on minu arstist vanemad on mind alati õpetanud, et inimest tuleb aidata. Ma olin viimane oma klassis, kes sai mängupüstoli, sest mu isa ei lubanud. Põhjus oli lihtne – püss on taparelv ja inimesi ei tohi tappa.
Võtame teisena siis näiteks koroonaskeptikud. Neid on küll erinevat liiki, aga siin kohal jääksin pidama neile, kes käitumisega olid minu meelest sama retsidiivsed, kui vene soldat ukrainas – nn. “maski vastased”. Kuidas saab nende suhtes jääda inimlikuks (veebis)? Raske, väga raske. Sul palutakse teha ühte väikest asja, et olla inimlik teiste suhtes, kanna maski ja sa pagan hakkad ajama mingit täieliku iba, et sinu põhiõigused jne. Kas sinu põhiõigus on nakatada teisi tundmatu viirusega? Kas vene solodati põhiõigus on tappa ja vägistada ukraina naisi ja lapsi? Ja samuti nagu vene soldati granaadiga pihta saamisele, tundsin ma rõõmu sellest, kui mingid “aktivistid” jõuga maha väänati ja tehti neile selgeks õigused. Aga kas sellest internetis videosid vahtides rõõmu tunda ja parastada on inimlik? Inimlik käitumine võib see ju olla, aga kas liigitub kategooriasse “ole inimene”, raske öelda. Ühelt poolt tahaks öelda, et ei ma olen loomastunud, teisalt jälle, et emotsioonid: viha, armastus, raev, rõõm … see ongi inimlik.
Lõpetuseks, sellistel hetkedel ongi äärmiselt raske säilitada inimlikust (internetis või mitte). Inimlikust mõttes, et sa väärtustad iga indiviidi ja igat inimelu, tema tundeid ja tõekspidamisi. Ääretultult raske! Ma hindan sõnavabadust ja arvamuste paljusust, aga kust läheb piir? Täna me lubame räusata internetis agresiooni toetajatel ja katsume olla inimlikud, järgmisena astub püünele Eesti pedofiilide klubi esimees ja nõuab oma. Ma olen täiesti kindel, et veel 2 aastat tagsi tähendas “ole inimene” Eesti inforuumis seda, et sa ei ole just õnnelik, kui keegi saab granaadiga pihta, nüüd on see normaalsus ja neid uudiseid jagavad suisa meie valitsuse liikmed ja muidu ühiskonnas aktiivsed tegelased. Nagu ütles Lennar Meri “Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis”. Ka mina loodan, et sellistes kriisides lahendatakse olukord järgmistele põlvedele ja nad ei pea vaatama, kas olla inimene või “Ole inimene” vahel.
Reegel, mis enam ei oma tähtsust
Võtan kohe omaks, et pealkiri antud teemal on pisut eksitav, aga valik oli raske. Seega lubage selgitada. Ma tahan siinkohal rääkida punktist “Austa teiste inimeste privaatsust”. Jah selgitus sellele on küll, et ära sobra teise postkastis vms., aga see ei ole minu meelsest enam aktuaalne. Punkt koodnimega “ära häki teise kontole sisse”, kõlaks paremini. Seega ma võtan seda punkti sõna-sõnalt “Austa teiste inimeste privaatsust”.
Toon elulise näite, kus üks tegelane võttis Twiteris sõna teemadel, millest ta oleks võinud loobuda ning seda ka põhjusega. Põhjus oli selles, et tegu oli kriminaalkorras karistatud pedofiiliga, kes esines valenime alt. Ma mõnda aega austasin tema “privaatsust”, kuniks tema sõnavõtud läksid aarmiselt räigeks. Sekkusin ning tegelane loobus oma Twiteri kontost. Kas ma häkkisin? Kas ma rikkusin tema privaatsust sellega, et juhtisin tähelepanu tema varasemale elukäigule (see oli avalikult kättesaadav info)? Ma ütleks, et vaevalt. Jah ta esines küll nö. varjatult, aga mitte piisavalt. Kas ma oleksin sekkunud, kui antud kodanik ei oleks nn. valusaid teemasid käsitlenud perverselt, vaid rahulikult muudes asjades diskuteerinud? Ei, ma ei oleks. Kas ma tundisin kodaniku kohust sekkuda, kus teemaga oli haaratud lai seltskond? Jah, tundsin küll. Kas ma rikkusin enda meelest tema privaatsust? Ei, kindalsti mitte, sest ta tegi kõik selleks, et ma ta avalikusruumis ära tunneksin. Piisas ühest säitsust ja artikli ning kohtulahendi lingist, et isik oleks kadunud avalikust arutelust. Kas sellega sai tema privaatsus kannatada, või mõne lapse vaimnetervis säästetud? Kas inimene, kes nt. avastab, et Liis Haavelil on uus varjunimi ja hoitab vanureid sellega on kuidagi rikkunud Liis Haaveli “head” nime? Vaevalt, sest eesti Wikipeediast otsides on tõenäoliselt see nimi otsingu “Pettur” taga.
Kokkuvõttekas – Kumb nüüd on kas “Austa teiste inimeste privaatsust” või “Jaga oma teadmisi”? Kui Twiteris laialt jagatud tegelane (kas empaatiast, või antiempaatias). Jagab oma sõnumit, mis teades tema tausta on tülgasta, aga teeb seda küll valenime alt, aga oma pildiga, et isegi ilma OSINT-ga on isik teada, siis tema paljastamine on A: Austa teiste inimeste privaatsust, või B: Jaga oma teadmisi? Seega jah, on see punkt minu jaoks segunud, eriti veel arvestades fakti, et tänapäeval jagavad inimesed vabatahtlikult oma andmeid kõigiga ja kõigega.
Leave a Reply